Fun Fun Fun

Ja vähe sellest, et minu juuksur suutis mind 2 nädalat tagasi neoonroosaks värvida, õnnestus täna mul ennast erkoranšiks muuta.
Oh the fun never stops.

Bettie Page

Bettie Page (April 22, 1923 – December 11, 2008)

Betti Page oli ning on siiani maailma kõige kuulsam pin-up. Vaid seitsme aastase modellikarjääri jooksul suutis ta vallutada maailma oma naabritüdrukuliku välimuse ning siira naeratusega, mis muutis 50'ndate aastate Ameerika pin-up ajalugu. Mis kõige huvitavam, ta olin tõsikristlane ning ta ei leidnud oma tegudes ning siivututes piltides mitte midagi halba. Minu arust üks kõige kaunimaid naisi maailmas, isegi ka praegu - mälestusena.

Reedel suutsin ma lõpuks Grete kätte saada ning ta teed jooma kutsuda. Sellest kujunes välja pubituur, mis hõlmas enda alla käimise Krookus, Zavoodis, Undergroundis ja Illegaardis. Peale viite vägagi nauditavat tassi teed sattusime me kokku Rasmuse, Oliveri ja Ghostiga, kes olid oma enda pubituuri alustanud Undergroundis. Otsustasime minna nendega edasi Illegaardi. Püüdsin hoida madalat profiili ning mitte asuda vaidlustesse Rasmusega, kuigi ma usun, et see oleks minule (nagu alati) mingil määral nauditav olnud, kuna Rasmus esindab mulle võrdlemisi tundmatut ala. Püüan ohjeldada oma ambitsioonikaid vajadusi uue informatsiooni järgi, ning mitte muutuda pealetükkivaks oma küsimustega.

Laupäev oli külm.
Nii emotsioonidelt kui ka välimise temperatuuri poolest. Rokiklubis toimus Band-Battle, mis oli üks haledamaid üritusi, kus ma olen eales käinud. Usun, et peale ürituse lõppemist, oli klubis rohkem inimesi kui ürituse ajal. Kuna Martini bänd (Sins Of Goners) vajas üritusel võitu, et saada teatud summa ulatuses muusikapoest varustus, siis olin abimees ja ilmusin kohale ning andsin oma hääle. Sissepääsupilet tehti mulle välja, ühesõnaga ei hakka ka rahast kahju, et nii mõttetule üritusele sattusin. Mul hakkas ühest bändist, kes too õhtu esines üpriski kahju. Ma nime ei hakka nimetama, kuna olen kindel, et nad isegi väga õnnelikud ei olnud selle esinemise üle. Poisid kandsid päkapikumütle nind kodukootud kampsuneid, mis tegi nende väljanägemise väga nunnuks. Kuid kogu selle nummi-nunnuduse sees oli väga hale, ning mingil määral ka naljakas, et nende ainsaks fänniks tundus olevat laulja ema, kes nõudis esinemise lõpus häälekalt lisalugu. Järgmine kord läheb paremini. Loodan vähemalt, et shokolaad, mida nad plaanisid edasi sööma minna maitses hästi.

Sa meeltemaru mängukann!

Pettunud, hämmastunud, kurb ning loodetavasti lõpuks teadlik. Teadlik, et ma ei ole see, kes ma püüan teistele näida. Teadlik, et ma olen sama läbinähtav kui klaas. Teadlik, et mulle piisab vaid karistustest, et ma aru saaks, et asju ei anna kunagi viimase piirini välja viia. Teadlik, et ma valetan endale. Teadlik, et ma ei suuda usaldada inimesi, kes mu usaldust vääriks. Teadlik, et ma olen vaid üks mängukann oma tujutele.

Ning äkki ka nüüd vaba.

Näe, saingi suureks.

Picture By: http://belldandies.deviantart.com/

Ma olen suikunud bloginduses vist küllalt kaua, aeg rääkida ka vaestele lugejatele, mida väike roosa tsikk ka viimase kahe nädala jookul teinud on.

Alustades, üle-eelmise nädala reede ja laupäevaga:
Pidasin ootamatult sünnipäeva. Tervelt nädala jagu ette. Kuid vaatamata sellele ilmusid ühte äärmiselt külma, väiksesse, võrlemisi majajäetud suvilasse trobikond inimesi, keda väga lootsin näha. Kuna külalised olid kutsutud paljudest erinevatest seltskondadest, siis tekkis teatud hirm, et ei osata ennast sündsalt üleval pidada. Kuid ei, osati ka ilusti käituda.
Kuna enamus sünnipäevatähistamisest toimus kaminatoas, siis olid osad inimesed kolinud ülerahvastatud kaminaruumist ülikuuma, ahju poolt soojaks köetud kööki, kus kohapeal baseeruva(te)lt isiku(te)lt saadi nii hingelist, emotsionaalset kui ka füüsilist tuge.
Usun, et ma ei ole iialgi lahedamaid kingitusi saanud, kui need, mis toodi. Need olid tõesti lahedad. Aitäh!
(kelgutama jõuan ma oma sinise masinaga enne kui lumi sulab, luban)

Laupäev möödus Rokiklubis, kus esines Sins Of Goners. Alati hea valik. Läbi üllatavalt mõnusa lumetuisu laekusin koju umbes kella 3 ajal. Üksikud inimesed linna peal, meeletu tuisk ning hea muusika vaid seltsiliseks. I was smiling when I got home.

Kiire hüpe nädala jagu edasi.
Sünnipäev!
12.12.08 jääb pikaks ajaks meelde.
Reede oli üks lõbusamaid ning samas kiiremaid päevi. Kell 2 olime suure valge bussiga juba sõidus Rakvere poole, kus ootas selleaastane Green Christmas.
Maandusime peale hämmastavalt pikka ning segadusseajavat orienteerumist Rakveres külalistemajas 'Margit'. Seitsme inimese peale kolmetoaline korter - ideaalne. Muidugi paljud voodid ei näinud kahe päeva jooksul ühtegi magajat, said siiski kõik oma unevajadused rahuldatud kas köögilaual või suuretoa väiksel diivanil. Kui on olemas laiad voodid igaühele, siis miks kuradi pärast valitakse omale alati esimene ettejuhtuv (mis on pea alati ka kõige ebamugavam) ärakukkumiskoht?

GC osutus oodatust isegi sitemaks. Kontserdite poolest just. Muidugi oli teatud üllatajaid, kes jäid positiivse esinemisega meelde (nt. Callisto ja Dark Trankquility) , kuid leidus ka vanu tuttavaid, kes keerasid enda esinemise minu silmis parandamatult perse tänu kohalikele tehnikameeste oskamatusele (nt. Lacuna Coil). Kahjuks jäin ka ilma bändidest, millest oleksin olnud huvitatud kuulama (nt: Krakow ja Melmac). HU? oli kõrvukriipivalt valus, seega hoidsin ma ennast sellel ajal ohutus kauguses, et olla õiges konditsioonis ja tervise juures Horricane'i ja Ensalved'i ajal. Kahjuks otsustad bänd, kelle pärast ma 35% ulatuses läksingi GC'le, lennukist maha jääda ja mitte Rakverre kohale ilmuda... ja ma ostsin nende särki isegi. FAIL. Ja helimees/mehed vahetage järgmiseks aastaks välja, palun. Thank you.

Pühapäev möödus enamasti Rakvere linnaga tutvumiseks. Käisime jalutamas kesklinnas, Tarvase ja lossivaremete juures, püüdes iga hinnaga mäe järskudel nõlvadel, mis olid suures osas jääga kaetud, mitte alla kukkuda. Oli vaikne hommik ning pärastlõuna.
Õhtul hakkasime Tallinna poole sõitma, et jõuda Whitesnake'i kontserdile.
Kontsert ei olnud küll minu maitsele kuid imetlesin bändimeeste lavapealset karismat. Ning aplaus David Coverdale'ile, kes vaatamata oma kõrgele eale (57) hüppas laval ringi nagu 20-aastane ning suutis oma häälega inimeste südameteni jõuda.
Muidugi sai ära kuulatud vanad klassikud nagu 'Here I Go Again', 'Ain't No Love In The Heart Of The City' jne.
Tagasisõit möödus enamasti üksteise kaisus magamisega ning kojujõdmine toimus alles kella 2 ajal, millele järgnes väga unine päev koolis.

Eile toimus väikses Vanemuises TKiG jõulupidu, kus olid kohale vägagi äärmuslikud tegelased (nt: üks gooti ja üks beibe punamütsike, hulgaliselt üleni valgetes tunkedes bemmimegi ja üks või paar väga täis päkapikku ja hunt). Iga klass pidi esitama tänapäevase versiooni klassikalistest muinasjuttudest. Ühesõnaga oli väga palju madalakvaliteedilist näitlemist ja sitta tsenaristi- ja lavastajatööd.
See õhtu sai mulle selgeks kui naiivsed võivad olla minu klassiõed.



"Tulevikuks. Et poleks puudust lillest enam."
Aitäh, Onu M.



Uusi seiklusi oodates,
Teie
Aradia.