Time slows down?

Aeg pidurdas oma kulgu eile õhtul.
Kõik on veel siiamaani aegluubis.
Oled sa kunagi tundnud nii?
Kellaseierid seisavad paigal ning sa saad jälgida kõike sinu ümber tegutsevat hämmastavates detailides. Liigutused tunduvad nii selged ja arusaadavad. Kõik tundub nii eriline, teistsugune..
Ma ei oska seda seletada, kuid tahaks.

Warmth in the silence

Picture by: http://fatallook.deviantart.com/

Ema ning isa on otsustanud mind jätta meeletu lumetormi meelevalda koos hunniku pakisuppide ja külmutatud pitsadega (nad ikka veel järeldavad, et kuna mulle meeldivad pakisupid, siis ma ei oska endale korralikku sööki teha). Ühesõnaga ootab mind ees nädal aega üksindust. ^-^ Ma usun, et ma saan seda nädalat nautima.
Ei, mitte et mul oleks midagi vastu oma vanematele. Lihtsalt, mulle on hakanud meeldima need nädalad üksi kodus, kui nad on otsustanud üks hetk lennuki peale tormata ja mulle kuhja külmutatud pitsasid jätta. Nädal aega (liiga) kõvasti muusika mängimist (jah, minu naabrid on nii leppivad, selle sitaga, mida ma kuulan)... Üksiolek pikema perioodi jooksul paneb mind tegutsema liigagi ebanormaalsel tasemel. Kuid ma ikkagi ootan seda.
Umbes neljapäevaks peaks mul tekkima kerge hirm üksinda pimedas korteris ringi kõndimise ees, kui väljaspoolt tulevad igasugused imelikud, mtte minu enda poolt tekitatud häaled. Tulge mulle külla, tehke mulle kalli.

Ema tõi mulle Käsnakalle jõulukalendri. Ütles, et ta pidi selle ära ostma, teades kui väga mulle Käsnakalle meeldib.
See oli armas.

Oh jõulu.
Okei, jõulukalender oli armas, kuid ma tõesti ei oota jõule. Null emotsiooni. Püha on pea täiel määral kaotanud oma tähtsuse. Jah, suguvõsa tuleb kokku, söövad üleliia rasvaseid toite, joovad pähklitega ülepakutud glögi ja kannatavad välja umbes tunniajase jõuluvana külaskäigu, kuna suguvõsa pesamuna on vastavas vanuses. Ning siis minnakse laiali, teades, et kõik on kulutanud meeletuid summasid, et teha igale suguvõsa liikmele mingi närune kingitus, mida nad arvatavasti ei vajanud. Überkommertslik lambkari.

Ning siis see lumi..
Jah, kõik on ilus ja valge, kuid isegi ilmataadi habemekõõm ei suuda kõrgustesse kasvavat ristkülikutega täidetud Annelinna ilusaks teha. Ja tänu sellele võtab minu kooliminek kordades rohkem aega!

See torm on lahe.
Ühelt poolt maja on meeletu - aknad on kinnituisanud, ning tuul tahab akent eest murda. Teisel poolt maja teen ma rõduukse lahti ning mulle vaatab vastu täielik vaikus. Isegi autosid ringteel ei ole kuulda.

Silence..
it truly makes the most beautiful music.

Vaikuse saatel tantsides,
Teie Aradia.

I'm after tranquillity

Isegi kui seda oli vaid korraks, oli see parim tunne.

Kui oleks neljapäev, saaksin halda, et elan oma mõtetega veel nädalavahetuses. Kuid kuna on ikkagi veel Esmaspäev, siis ei tundugi halamine sellel teemal nii erakordne.
Jah, nädalavahetus - rahapuudus, rohelised vaibad, Grete, Sonata Arctica, unetu öö ja üks kuradima unustamatu padi.
Ning kuna Pühapäev enam ammugi minu nädalavahetusse koos oma kohustuslike tööde ning õppimistega ei kuulu, siis möödus see päev enamasti omas mullis, mida ei suutnud pea keegi lõhkuda. Pühapäev, miks oled kaotanud oma võlu? Või mis kuradi võlust siin rääkida saab.. Pühapäev on vaid ettevalmistus siniseks esmaspäeaks.

Neljapäev 13.11.
Aitäh, V., et nõustused minuga Pange teed jooma tulema, isegi siis, kui mina suurema osa teest ära jõin. Ma nautisin seda tõesti. I would really like to do that again sometime.
Ning Onu M., kes hilisele kellaajale vaatamata jäi nõusse minuga kõige lollakamat filmi vaatama minema ning peale meeltnüristavat kogemust mind koju 'transportima'.

Klaver.
Kuradima kaunis pill..
Oh, oskaks ma vaid seda pilli panna tegema neid hääli, mida ma soovin.
Ühesõnaga klaveritund möödus hämmastavalt kiiresti. Ning esmakordselt lubas õpetaja hakata minuga võtma läbi neid laule, mida ma ise soovin mängida. Ning muidugi oli mul esimese asjana kohe Sonata Arctica- Tallulah kaasas, kuid see osutus minu veel treenimata mõistusele liiga raskeks. Ning isegi Nightwish- Nemo jäi mängust välja. Oh, why do I suck so bad? Kuid lootus ei olnud veel kadunud - üks, minu arust, kaunimaid lugusid "Meil Aia Äärne Tänavas" läks loosi. Ilus, ilus meloodia. Kuid minu süntesaator kõlab ikka veel liiga tehislikult, vaatamata igasugustele nupuvajutustele ja asjadele.
Tekib tunne nagu ma oleks 50 aastat vanem ning püüaks aru saada kuidas telekapuldilt volüümi-nuppu leida, ilma, et telekas vale nupulevajutusega plahvataks.
Kunagi.. Kunagi mängin ma teile kõik need laulud ette.

Muusika saatel lenneldes,
teie Aradia.

Protege moi

Peale vägagi meeleolukat nädalavahetust, millest ei tahaks lahkudagi, on koolinädala pinged ning kohustused kaotanud oma reaalsustunde. Püüaks need kiiresti ning võimalikult vähese vaevaga õlult saada ning võimalikult ruttu koju jõuda, et veeta õhtu täielikult omas mullis, segatuna mittemillesti peale muusika ja oma mõtete. Nautida paari päeva vabadust, seda vähekest, mis on õnneks antud.

Viimased nädalad on olnud võrdlemisi vastuolulised. Just minu otsustamisvõime koha pealt. Segane on see asi, seda ma osakan öelda. Täpselt nagu Onu M. selle kokku võttis: Kuidas öelda, kui mõtted on kurvad, kuid suul on naeratus? Imelik, kuid nii see on.

Reedene üritus vanas Pärmivabrikus, mis kandis uhket nime Metal Attack, osutus üpriski nauditavaks, siiski olid hoone enda ning muusika kvaliteet vägagi suure küsimärgi all. Kui välja arvata laest õrnalt alla sadav krohv ning vägagi ebatasased põrandapinnad, mis otsustasid kaduda just hetkedel, kui tasakaaluhäired sagenesid halva nähtavuse tõttu. Ärge palun pange suurte aukude peale suuri värvilisi vaipu! See ei aita kaasa ei inimeste tähelepanuvõimele, tajule ega ka siseinterjöörile.
Oli hea meenutades kuulata URT'i, kuna just seda bändi viidi mind kuulama, kui minu juuksed olid veel suurest värvimisest priid ning minu seljas ilutses ilus valge sulejope. Ma olin too õhtu eriline. Ei olnudki nii ammu.
Üllataval kombel leidsin ka, et Iron Cobra on oma bändimeeste noorusele vaatamata üpriski kuulatav.

Protect me from what I want.
Ilusat õhtut,
Maret.

Magada

Picture by: http://adnrey.deviantart.com/

Väsitav ning hämmastavalt kurnav on olnud uue veerandi esimene nädal. Tunne nagu oleks rasket koolikotti kantud juba hea mitu kuud järjest. Kuid see kõik ootab alles ees. Oh rõõmu.
Kuid mitte niivõrd füüsiliselt kui vaimselt on raskem. Mitte raskem kui on olnud nädalad nii umbes kuu aega tagasi, kuid isegi väiksem emotsionaalse tasakaalu häire tundub kui tohutu ärritaja. Ning minu suutmatus 'õigel ajal' magama suunduda on kurjasti kätte maksnud.

Olen vägagi kurb, et meie koolis ei ole piisavalt õpilasi, kes oleks huvitatud väitlusest. Hetkel siis ainult 2. Niipalju kui ma püüdsin kuulutada, ning inimesi sellest huvi tundma panna, ei kandnud minu teod vilja. Väga kahju.
Draamaklass on õnneks veel võrdlemisi elujõus, mille üle mul on väga hea meel. Jee.

Kuigi satun igasugustest aruteludest ning väitlusest ning oma seisukohtade kaitsmisest kergesti hasarti, on üks kindel, mitte väga sõbralik arutlus ajanud mind mõttesse maskide üle. Mitte nende odavate maskide üle, mida saab oska igast karnevalipoest vaid need maskid, mida inimesed endale ette manavad igapäevases elus. Juhtusin sellest teemast paar nädalat tagasi O. ja A.'ga rääkima, ning tuli välja, et neil on hämmastavalt erinev arvamus sellest. Kuigi O. väitis, et ta ei arva neist pea midagi head ning need vaid takistavad ning pidurdavad indiviidi vaimset arengut, leidis ta, et omab ka enda tegeliku iseenda katteks paari maski. A. leidis, et maskid on inimlik kaitserefleks, mis on vägagi hädavajalik tänapäevases, võrdlemisi mainstream'i poolt rikutud ühiskonnas ning inimene, kes vabastaks ennast (kui see 100% võimalik on) kõikidest maskidest, oleks ühiskonna poolt vastuvõetamatu ning ka vastupidi - ühiskond temale oleks kannatamatu. Kuid et eksisteerida sellises ühiskonnas maname ette maski, kust laseme oma tõelist, maskideta ennast vaid piiluma. Tõsi, on indiviide, kes on muutnud oma maskid võrdlemisi läbinähtavateks ning see laseb tõelist 'mina' vägagi tihti näha. Jäin selle teema koha pealt kuidagi kahevahele, kuigi arvan, et maskid on vaid üks suur pettusemäng mida inimene mängib vaid iseendaga. Jah, indiviid ei pruugi arugi saada, et tal nähtamatu maskike ees tilbendab, võib see kõrvalvaatajale olla sama selge, kui üks suur punane plekk lumivalgel laudlinal.
Asi on algsest teemast kaugele läinud. Kuid see maskide-teema oli ajendatud selle sama koolikaaslase tegudest peale minu kergelt negatiivseid küsimusi ning väiteid. Nimelt otsustas ta igasugused jäljed meie vestlusest kustutada, mis tundus mulle antud hetk äärmiselt imelik ning ma ei suutnud välja mõelda piisavalt loogilist põhjust sellele. Las jääda niig, kui ta soovib. Esimene mõte pea insidenti - kas see oli argpükslikusest? Seda vist ei saa iial teada. Kuid arutelu oli mulle võrdlemisi nauditav.

Tere?

Hoiatus lugejaile!
Teksti, mida loodetavasti kuhjub siia lehele regulaarsete vahedega, ei pruugi sisaldada hiilgavaid mõttelende, briljantseid ütlusi või põhjapanevaid fakte. See saab sisaldama hulgaliselt läbimõtlemata ideemullikesi, mis varem või hiljem saavad minu enda poolt kustutatud, teiste poolt maha tehtud või unustatud.
Olete hoiatatud.
Head õhtut.


Pilt hämmastavalt Poola kunstnikult Zdzisław Beksiński.