27 January 2009

December Elegy



Armun iga kord Widow's Weeds'i kuulates. Puhas emotsioonide valang. Album moodustab ideaalse terviku, rääkimata veel üksikute lugude geniaalsust. Ahhh..

Reedel oli Elise sünnipäeva tähistamine. Jõudsin sündmuspaika kohale alles kella üheksa ajal, seega oli tähistamine kestnud juba natukene pikemalt kui 4 tundi. Kõrvulukustavalt mängis muusikakeskus üheksakümnendate kuulsamaid eesti pop-hitte. Naljatades n.ö. meie nooruse laulud. Oma heast kingivalikust sain aru, kui Elise jooksis üle toa minu poole käed avali karjudes: "See on parim kink, aitäh!", ning siis ta kallistas mind liigagi kõvasti. Hiljem peopaiga teisel korrusel noormeeste Mikey ja Rasmusega rääkides tundsin ennast halvasti. Mul hakkas häbi. Tundsin, et olen nende arutletud teema koha pealt ebakompententne ning liigväheste teadmistega, et kaasa rääkida. Lubasin endale, et teen teema kohta sügavamat uurimustööd. Hiljem pärisin Mikey käest lähemalt tema tegemistest ühes teatud organisatsioonis, kuid nagu ma talle olin ennemgi maininud, oli ta jällegi võrdlemisi kinnine. Kuid ma ei heida seda ette. Ei ole tegelikult minu asi selles teemas surkida. Arutlesime avalikkuses elamise plussidest ja miinustest.
Sünnipäevajärgsed pildid tekitasid osades inimestes häbi, kontrollimatuid naerupahvakaid ning panid neid veelkord meenutama õhtuseid juhtumisi.

Kahju, et perioodõppe tõttu lõppevad peagi matemaatika tunnid ära. I've grown to like this subject. Õpetaja mainis, et 'teie (Anni ja mina) isegi saate aru'. Aitäh! Aga pole imestada, kuna enamuse meie klassist moodustavad tagapinkides olevad blondid tsikid, kellele meeldib rääkida, mida Elu24 on kirjutanud. Mikey mainis, et eile oli Elu24's uudiseks, kuidas Keanu Reeves käis tankimas. Mul ei jätku sõnu.

Klaverimäng on võtmas üles uusi tuure. Lõpuks leian natuke aga sellele pühenduda ning seda nautida.


Michael Hussar - "Morphine"

Kasvavalt mõttetumaid raamatuid lugedes,
Aradia.

23 January 2009

"Silmakirjalik elu"

Eesti õigekeelsussõnaraamat seletab sõna 'silmakirjalik' järgnevalt: teesklev, võlts, ebaviisakas. Isegi kui mõni isik ei teadnud selle sõna täpset seletust, siis oletan ikkagi, et iga inimene on elus olnud, kas tahtlikult või mitte, mingil hetkel puhtselgelt silmakirjalik. Kui sajand tagasi räägiti sellest vaid kiiva saladuskatte all ning privaatselt, siis tänapäeval on silmakirjatsemine jõudnud kõmulehtede esikaantele ning teeb hävitustööd paljude ametnike karjääride kallal.
Maailmakirjandus on pühendanud suuri teoseid vaid silmakirjalikkusele, selle fenomeni, kui inimese ühe halvima külje, lahkamisele ja põhjuste otsimisele. Näiteks saab tuua Honore de Balzac'i "Isa Goriot", kus on eelnimetatud inimloomuse aspekti meelevallas kogu 19. sajandi Pariisi kõrgseltskond. Kui Gustave Flaubert'i teoses ''Madame Bovary'' on silmakirjalikkuse küüsis vaid vähesed inimesed, siis ''Isa Goriot'' puhul ei saa enam rääkida lihtlabasest silmakirjalikkusest, vaid juba hiiglaslikust valelikust lambakarjast, kes selleks, et püsida teatud seltskonnas, olid teeskluse ning võltslikkuse mõõdupuudeks. Noor peategelane Eugene de Rastignac sai tunda seda omal nahal, püüdes sulanduda keskkonda, mis kaugelt tundus kullasäras, puhas ning puutumata kõikidest Pariisi tumedatest saladustest. Kuid muidugi, see nii ei olnud, ning Eugene'ile sai selgeks, et kõige varjatumad ning valguskartlikumad saladused ja sepitsuses just seal alguse saavadki.
21. sajand ei ole samuti päästetud valelikkuse ning petmise kõikehaaravast küüsist. Kuid vahe seisneb ju selles, et tänapäeval püütakse silmakirjalikkust avalikkuse ette tuua, et isik, kes on teatud teoga hakkama saanud, saaks ka vastava karistuse. Pole palju poliitikuid, kes saaks väita, et on oma 'äri' ajanud puhtalt ning valedeta. Viimase aja Eesti sündmustest on valelikkuse, ebakompententsusega ja reetlikkusega silma paistnud V. Reiljan, H.Simm ja M.Maripuu, kui nimetada vaid mõned. Teadlikust naiivsusest tahaks endale väita, et Eesti riiki juhivad ausad inimesed, kuid tean see tegelikkuses nii lihtne ei ole.
Silmakirjalikkus on olnud inimajaloo vältel üheks revolutsioonile õhutamise põhjustest ning selle abil on võimalik välja praakida nõrgad, saamatut ning muidugi ohtlikud. Selle väljajuurimine on võimatu.
Kuid ma ei väida, et see üdini halb on..

18 January 2009

Kultuurišokk

10-17 Jaanuar 2009, Hurghada/Luxor/Cairo, Egiptus.
Ainult pildid, kuna detailid on siinkohal üleliigsed.













10 January 2009

Be right back

Nädala pärast räägin teile oma seiklustest Hurghadas.
*pakib plätusid kohvrisse*

09 January 2009

Telefone jalaga segada

Johanna viskas oma telefoni koos pooleldi söödud toiduga McDonalds'i prügikasti. Muidugi avastati telefoni kadumaminekust alles peale (äärmiselt rõvedast) söögikohast lahkumist. Kuid tänu väga sõbralikule koristajale, kes lubas Johannal minna kättpidi toidu sisse oma telefoni otsima, on see nüüd oma äärmiselt halvasti tundva omaniku käes. Lollakate tegude norm on täidetud väga pikaks ajaks.

03 January 2009

Gravenimage



Ma ei ole mitte ükski aasta teinud niivõrd palju uusaastalubadusi, kui tänavu. Ma ei ole hetkeolukorraga rahul. Õnneks ei ole ükski lubadustest mitte midagi utoopilist, vaid nõuavad minu enda pingutusi ning eneületamist. Kõik vaid selleks, et mina tunneks, et ma olen enda jaoks piisav.

Sattusin endise klassikaaslase sünnipäevale. Üsnagi ootamatult, peaks ütlema, kuna meie suhtlus enne sünnipäeva piirdus vaid paari lausega terve aasta jooksul. Teen järelduse, et olen olnud piisavalt meeldejääv isik, et mind kutsuti tema täisealiseks saamise pidustusele. Yay!
Õhtu toimus Marjamaa talus (mis on üpriski hubane väike palkmaja keset hiiglaslike maasikapõlde). Ilm oleks võimud olla veel külmem, et ma oleks saanud nautida talveilma korralikult. Miinus kümme kraadi on nõme. Oleks nagu külm, aga samas ei ole kah. Ootan, kuni termomeeter näitab mulle vähemalt -20oC, siis alles algab tõeline, ning üdini nauditav talv. ^-^
Tunnistan, et läksin sünnipäevale kohale kaks tundi varem vaid selle pärast, et autos, millega me sinna läksime, olid inimesed, keda ma lootsin nii väga oma sünnipäevale kutsuda, kuid kes sinna kahjuks ei jõudnud. Olin peo ettevalmistamisel abiks.
Melu tiirles enamasti ümber PS2'e, kus vändati erinevad karaokemänge. Suutsin teha Oskariga põhimõttelise kokkuleppe (mida kumbki osapool ei oleks reaalselt täitnud), mis sisaldas ahju kütmist, riiete eemaldamist ja karaokelaulmist. Kahjuks jäid kaks esimest tegevust tegemata ning me asusime otsemaid kolmanda juurde. Kuna karaoket sai laulda ka võistusena kahe isiku vahel, siis ei olnud kaua, kui tekkis hasart ning Oskar püüdis oma lauluoskustega mind üle trumbata, ning vastupidi. Oskar jäi küll napilt kaotajaks, loovutasin ma oma võidu talle, kokkuleppel, et ta ei vii täide oma plaane. Järgnevad üks või mitu tundi istusime me Osakri läpaka ees, vaadates South Park'i erinevaid osi ja kuulates ning arutades muusika üle, mis meile mõlemale on imelikul kombel südamelähedane. Tutvustasin My Dying Bride'i ning arutasime üpriski kaua 'For My Fallen Angel'i üle. Usun, et ühe tiheda läbiuuringu/arutluse said pea kõik Sonata Arctica lood.
Oskar viis teema üle surmale. Tema vaated hämmastasid mind sügavalt. Olen ka eelnevalt temaga nendel teemadel rääkinud, kuid niivõrd radikaalseid soove ei olnud ma märganud. Mina, kui võrdlemisi kaine ning reaalse mõtlemisega inimene sain enamasti talle vastu vaidlema ning viitama vigadele tema plaanides. Kuigi tema soovides puudus meeleheide ning reaalne põhjus, tekkis minus teatud hirm.

Vaikuses teie,
Aradia.