28 April 2009

She's lying. She's skinny, and she's pretty, and she's lying!

Praegusel hetkel peaksin ma innukalt vanu ajalehti lugema, et hävitada umbes kahenädalane auk minu teadmistest asjadest, mis juhtuvad (ja on juhtunud) kaugemal kui kaks meetrit minust..

Annit on vallanud kinnismõte minu blogi suhtes. Tema kunstiõpetuse tundides maniakaalsel toonil üle klassi sosistatud sõnad "blog update" ja silmapilgutused muutuvad aina kõhedamaks.

Kirjandi jaoks valmistumine on mind toonud tagasi asjade juurde, mille olen unustanud juba ammu. Nädalakese tagasi sattusin kuulama jällegi Mozart'it ja Prokofiev'it. Nende kahe mehe loomingu geniaalsus oli mul pea täiesti unenud. Prokofiev'i "Dance Of The Knights" on niivõrd võimas lugu - Seisan rõdul, vaatega hiiglaslikule väljakule mis on täidetud kümnete tuhandete sõduritega, kõik andmas mulle au. Minu selja taga lehvib hiiglaslik punane lipp. Sõdurid seisavad vaikides, ma tervitan neid.



Leidsin oma kapisahtlist ülesse arvustuse, mille kirjutasin ühes põhikooli kunstitunnis, kui meid viidi vaatama Ain Mäeotsa ja Peeter Lauritsa koostööl valminud fotonäitust "Mullatoidu restoran". Oma arvustuse kirjutasin ma foto "Oicumenic Airlines"i kohta. Kui saaksin praegu valida teose, millest kirjutaksin arvustuse, oleks mu valik teine. Kuid näitus ise mõjutas mind võrdlemisi sügavuti.

Vaatasin täna õhtul jälle läbi filmi "The Hitchhiker's Guide To The Galaxy". Mida rohkem ma vaatan, seda rohkem detaile ma selles märkan ning seda geniaalsem (ja naljakam) see tundub.. (Lubadus: loen suvel läbi raamatu) Kui ma õigesti mäletan, siis oli see Eesti kinodes aastal 2005.

"It's an important and popular fact that things are not always what they seem. For instance, on the planet Earth, Man had always assumed that he was the most intelligent species occupying the planet, instead of the *third* most intelligent. The second most intelligent creatures were of course dolphins who, curiously enough, had long known of the impending destruction of the planet earth. They had made many attempts to alert mankind to the danger, but most of their communications were misinterpreted as amusing attempts to punch footballs or whistle for titbits. So they eventually decided they would leave earth by their own means. The last ever dolphin message was misinterpreted as a surprisingly sophisticated attempt to do a double backward somersault through a hoop while whistling the star-spangled banner, but in fact the message was this: So long and thanks for all the fish."


Ma magasin tudengite öölaulupeo maha.. jälle.

Teie Aradia.

20 April 2009

Are You Suffering?


Photo by the amazing: http://justriven.deviantart.com/

Anni on muutunud üsna rahutuks. Ning oma kalduvusi minu blogi pideva jälgimise suhtes ei ole ta väga vaka all hoidnud. Meeldivalt õõvastav.

Emilie Autumn jõudis lõpuks oma Asylum-tuuriga Eestisse, nimelt Tapperisse. Kontsert/show selliste mõõtmetega vajanuks suuremat ruumi/lava. Efekt läks osaliselt kaduma. Aga nautisin iga viimast hetke. Autogrammide jagamisel lasin valla isegi oma sisemise fangirl'i - kerge flirt Veronica Varlow'iga ja "I Think I'm In Love With You"-autogramm oli minu. Kuigi autogrammid ei oma mingisugust tähtsust on nende inimestega kohtumine imelikul kombel ikkagi joovastav.
Hilisõhtul tutvusin Meliani kassiga ning hiljem rääkisime Melianiga varaste hommikutundideni sellest, millest naised omavahel ikka räägivad - suhted. Ta pakkus mulle lahkelt oma voodit magamiseks, kuid krigisev diivan kõlas mulle hoopis meeldivamalt.

Onu M. pidas oma sünnipäev härra Jack Daniels'iga. Eks sünnipäevakingina koondamisleping oli põhjus tähistamiseks..

Pea kolmetunnine rongisõit tagasi Tartusse oli meeldiv. Rongiga sõitmises on midagi niivõrd erilist ning rahustavat. Just viimases klassis, kus istmed on kulunud, akendest, mis ei tundu kõige tugevamad, voolab sisse pehme päikesevalgus ning rongirööbaste ja -rataste mahe tiksumine uinutab magusalt. Kohutavalt kaunis.

3-2=1
Aber Glück wünch ich dir keins!
Aradia

12 April 2009

Mr. Jack Daniels, we meet again.

Katrin sai 18 reedel. Ta pidas oma sünnipäev Krooksus, mis on mõneti ebatavaline valik. Tutvusin isikuga, kellel olid ebaloomulikud vesinikblondid juuksed. Ta oli päris üsna väikesest Eesti külast ning kandis üleni lillasid riideid. Vaatamata üllatavale välimusele ja erepunastele kontaktläätsedele, suutis ta tekitada minus uudishimu, tahtsin rohkem teada. Katrin ehk teab selle poisi kontaktandmeid.
Õhtu arenedes liiguti Rock & Rolli poole, kus esines Loits oma kümnenda tegutsemisaasta puhul korraldatud kontsert-tuuri raames. Keskmine, emotsioonitu. Rahvas oli külm ja helimehed suutsid midagi kokku keerata, kuna kaks suurimat kõlarit töötasid vaheldumisi. Lahkusin märkamatult peale lisalugu, milleks oli ootatult "Tõelised Kuningad".


Laupäeval oli ilus ilm, tegin saapad poriseks ning ronisin pirogovile linnulaulu kuulama. Grete sadas mulle väga ootamatult kaela eikusagilt, tema eelnev asukoht jäi poris kakerdamise tõttu määramata. Tema juuksed olid neoonroosad. Tekkisid teatud nostalgiahetked - oli minulgi hea mitu aastat sarnane juuksevärv. Aga see selleks. Oli väga-väga tore teda näha.
Tänavalampide põlemasüttimise ajal olime teel Laululava poole, kus asub Sins Of Goners'i taevanikiidetud prooviruum. Poisid maksavad selle eest üsna head hinda ning sissepääs sinna on alati olemas.

Käisin vaatamas Jan Uuspõllu taaskord lavadele toodud sooloetendust "Ürgmees". See väärib mõningat mainimist. Tegu on väga omapärase tükiga, mis püüdis otsida vastuseid ürgajast tänapäeva meeste ja naiste omavahelistele probleemidele. Serveeritud tugeva huumorikastmega. Minge, vaadake.

Järades shokolaadijänkudelt päid otsast,
Teie Aradia.