Visioon viinaklaasist

Photo by the AMAZING: P3T3R-KURT3N-GRUPI3

Istusin A.ga Mökus. Jõulueelsed saginad olid jätnud tänavad inimtühjadeks. Mökus veel eludsesid mõned üksildased indiviidid lootes täita õhtu paksu sigaretisuitsu ja roheliste uimastavate jookidega. A. veeretas täringuid, mida ta tõi Möku klientidele varaseks jõulukingiks. Kuus täringut ei leidnud endale too õhtu omaniku. Ta sõnas järgemööda naiste nimesid, laskes iga nime järel peost lauale kukkuda täringutel. Oma nime kuuldes jättis mu süda paar lööki vahele. Ma ei soovinud olla selles nimekirjas.
Hilisem jalutuskäik Tartu lumistel tänavatel viis meid raudteejaama. Eelnev vaikus muutus kohutavaks lärmiks peale A. küsimusi, mis ei oleks pidanud lahkuma tema huultelt. Minu soov põgeneda ei jäänud talle märkamata.

A. ilmus ka järgmisel päeval minu juurde. Küll mitte tavapärast teed pidi, vaid riietatud punasesse kostüümi. Olin ise ta kutsunud, seega polnud võimalust põgeneda. Ma ei osanud endaga midagi ette võtta. Jäin tahaplaanile. Õnneks möödus see kiirelt ja valutult.

Ning isegi 3. kord sel nädalal sain kokku A.ga. Seekord kinosaalis. Avatar oli filmi nimi. Hilisem Zavood ning eesmärgitu kõmpimine kesklinnas tõi mind koju ootamatult varakult. Mul on hea meel, et ei jäänud kauemaks.

Arvestades A. mõtteid/lootusi/arvamusi usun, et olen pühendanud ehk liiga palju aega talle. Kuigi olen oma arvamuse olukorrast avaldanud, kardan siiski, et jätan liiga avatud mulje, mis lubaks tal arvata, et olen ikkagi huvitatud. Ei.

Patsient nr. 67,
Aradia.