Picture By: http://just-a-breathmint.deviantart.com/
Ma ei ole mitte ükski aasta teinud niivõrd palju uusaastalubadusi, kui tänavu. Ma ei ole hetkeolukorraga rahul. Õnneks ei ole ükski lubadustest mitte midagi utoopilist, vaid nõuavad minu enda pingutusi ning eneületamist. Kõik vaid selleks, et mina tunneks, et ma olen enda jaoks piisav.
Sattusin endise klassikaaslase sünnipäevale. Üsnagi ootamatult, peaks ütlema, kuna meie suhtlus enne sünnipäeva piirdus vaid paari lausega terve aasta jooksul. Teen järelduse, et olen olnud piisavalt meeldejääv isik, et mind kutsuti tema täisealiseks saamise pidustusele. Yay!
Õhtu toimus Marjamaa talus (mis on üpriski hubane väike palkmaja keset hiiglaslike maasikapõlde). Ilm oleks võimud olla veel külmem, et ma oleks saanud nautida talveilma korralikult. Miinus kümme kraadi on nõme. Oleks nagu külm, aga samas ei ole kah. Ootan, kuni termomeeter näitab mulle vähemalt -20oC, siis alles algab tõeline, ning üdini nauditav talv. ^-^
Tunnistan, et läksin sünnipäevale kohale kaks tundi varem vaid selle pärast, et autos, millega me sinna läksime, olid inimesed, keda ma lootsin nii väga oma sünnipäevale kutsuda, kuid kes sinna kahjuks ei jõudnud. Olin peo ettevalmistamisel abiks.
Melu tiirles enamasti ümber PS2'e, kus vändati erinevad karaokemänge. Suutsin teha Oskariga põhimõttelise kokkuleppe (mida kumbki osapool ei oleks reaalselt täitnud), mis sisaldas ahju kütmist, riiete eemaldamist ja karaokelaulmist. Kahjuks jäid kaks esimest tegevust tegemata ning me asusime otsemaid kolmanda juurde. Kuna karaoket sai laulda ka võistusena kahe isiku vahel, siis ei olnud kaua, kui tekkis hasart ning Oskar püüdis oma lauluoskustega mind üle trumbata, ning vastupidi. Oskar jäi küll napilt kaotajaks, loovutasin ma oma võidu talle, kokkuleppel, et ta ei vii täide oma plaane. Järgnevad üks või mitu tundi istusime me Osakri läpaka ees, vaadates South Park'i erinevaid osi ja kuulates ning arutades muusika üle, mis meile mõlemale on imelikul kombel südamelähedane. Tutvustasin My Dying Bride'i ning arutasime üpriski kaua 'For My Fallen Angel'i üle. Usun, et ühe tiheda läbiuuringu/arutluse said pea kõik Sonata Arctica lood.
Oskar viis teema üle surmale. Tema vaated hämmastasid mind sügavalt. Olen ka eelnevalt temaga nendel teemadel rääkinud, kuid niivõrd radikaalseid soove ei olnud ma märganud. Mina, kui võrdlemisi kaine ning reaalse mõtlemisega inimene sain enamasti talle vastu vaidlema ning viitama vigadele tema plaanides. Kuigi tema soovides puudus meeleheide ning reaalne põhjus, tekkis minus teatud hirm.
Vaikuses teie,
Aradia.
2 comments:
Talv...
Esimene inimene, kellest näen, et ta tahaks jahedat talve. Mina isiklikult tahaks korra elus -40 või isegi -50 ära kogeda, kuid selle jaoks peab gröönimaale või siberisse minema. (kuigi viimaste uudiste järgi piisaks ka USA-st ning usun, et kanadas on selliseid temperatuure, kuigi otseselt ei tea. )
Sellise külmaga alles muutub loodus ilusaks.
Karge õhk, mis teeb meeled erksaks ja külm tuulehoog mis ei ole enam lihtsalt jahe vad füüsiline näpistamine. Mnjah...
Loodan, et eestis vähemalt korraks jahedaks läheb. Senimaani on selline kampsuniilm olnud.
(Btw Kas oma hilisemas postituses mainitud reisil ka sukelduma lähed??)
-40 oleks eksootiline. Kindlasti uus kogemus, mille tahaks elu jookus ära tunda. Kaunima ümbruse jaoks oleks Gröönima ning Kanada arvatavasti parim valik, kuid kui sellest väga ei hooli, võib hüpata ka lähimale rongile, mis Siberi sügavustesse viib.
Mõnusaim aspekt külma õhu juures võibolla oleks see, et tunned iga viimast hingetõmmet. Just täpsemalt seda, kuidas see rändab läbi kogu keha, täites kopsud karge õhuga.
Hiljem mainitud reisil ma käisin, jah, sukeldumas. Kuulub see ju pea kohustuslikku turismipaketti.
Post a Comment