"Silmakirjalik elu"

Eesti õigekeelsussõnaraamat seletab sõna 'silmakirjalik' järgnevalt: teesklev, võlts, ebaviisakas. Isegi kui mõni isik ei teadnud selle sõna täpset seletust, siis oletan ikkagi, et iga inimene on elus olnud, kas tahtlikult või mitte, mingil hetkel puhtselgelt silmakirjalik. Kui sajand tagasi räägiti sellest vaid kiiva saladuskatte all ning privaatselt, siis tänapäeval on silmakirjatsemine jõudnud kõmulehtede esikaantele ning teeb hävitustööd paljude ametnike karjääride kallal.
Maailmakirjandus on pühendanud suuri teoseid vaid silmakirjalikkusele, selle fenomeni, kui inimese ühe halvima külje, lahkamisele ja põhjuste otsimisele. Näiteks saab tuua Honore de Balzac'i "Isa Goriot", kus on eelnimetatud inimloomuse aspekti meelevallas kogu 19. sajandi Pariisi kõrgseltskond. Kui Gustave Flaubert'i teoses ''Madame Bovary'' on silmakirjalikkuse küüsis vaid vähesed inimesed, siis ''Isa Goriot'' puhul ei saa enam rääkida lihtlabasest silmakirjalikkusest, vaid juba hiiglaslikust valelikust lambakarjast, kes selleks, et püsida teatud seltskonnas, olid teeskluse ning võltslikkuse mõõdupuudeks. Noor peategelane Eugene de Rastignac sai tunda seda omal nahal, püüdes sulanduda keskkonda, mis kaugelt tundus kullasäras, puhas ning puutumata kõikidest Pariisi tumedatest saladustest. Kuid muidugi, see nii ei olnud, ning Eugene'ile sai selgeks, et kõige varjatumad ning valguskartlikumad saladused ja sepitsuses just seal alguse saavadki.
21. sajand ei ole samuti päästetud valelikkuse ning petmise kõikehaaravast küüsist. Kuid vahe seisneb ju selles, et tänapäeval püütakse silmakirjalikkust avalikkuse ette tuua, et isik, kes on teatud teoga hakkama saanud, saaks ka vastava karistuse. Pole palju poliitikuid, kes saaks väita, et on oma 'äri' ajanud puhtalt ning valedeta. Viimase aja Eesti sündmustest on valelikkuse, ebakompententsusega ja reetlikkusega silma paistnud V. Reiljan, H.Simm ja M.Maripuu, kui nimetada vaid mõned. Teadlikust naiivsusest tahaks endale väita, et Eesti riiki juhivad ausad inimesed, kuid tean see tegelikkuses nii lihtne ei ole.
Silmakirjalikkus on olnud inimajaloo vältel üheks revolutsioonile õhutamise põhjustest ning selle abil on võimalik välja praakida nõrgad, saamatut ning muidugi ohtlikud. Selle väljajuurimine on võimatu.
Kuid ma ei väida, et see üdini halb on..