Supilinnaidüll

"Näe raisk kõik tuleb otsast alata
Ja kurat kuidas enne me ei näind
Ja kuidas lasime kõik kena ära karata
Mu skisoaed vaid värdjakesi täis"

Sattusin reedesele Tallinna-rongile koos Agoga. Meeldiv. Ta oli teel Renee poole, keda ma samuti kohtasin eelmine nädal. Algne nigel emotsioon/arvamus Reneest on muutumas sügavamaks huviks selle isiku vastu. Ühine gümnaasiumitee, kuigi paariaastase vahega, annab nii mõndagi, mida arutada.
...vaid vabandab liiga palju asjade eest, mille üle seda tegema ei peaks.

Laupäevane töö-ost oli ootamatult mõttetu. Eeldasin rohkemat tegutsemist.. Lugesin 7 tundi raamatut, nautisin kontserti, lõõgastusin, sõin maasikaid ja sain selle eest palgaks üsna ilusa rahasumma.
Liiga kerge.

Käisime Aapoga lõpuks kinos "Ingleid ja Deemoneid" vaatamas. Ootasin (jällegi) midagi enamat. Kuna ma pole raamatut lugenud (*paneb raamatu 'must read' nimekirja*), siis kriitika põhineb vaid filmis nähtu kohta, mitte selle võrdlusel raamatuga. Tom Hanks'i variant Robert Langdon'ist oli mängitud üsna igavalt ja hingetult. Filmi lõpuks tekkis küsimus: Kes on Robert Langdon? We know nothing about him, exept for the fact that he likes symbols. Kuid kas see on põhjus, miks lennata Itaaliasse, et siis kuulide eest põiklema hakata? Karakteril puudus sügavus. Aapo mainis samuti, et ennem tasub raamatut lugeda, kui 2 tundi oma elust selle peale raisata.

Keemia hinde parandamiseks olen langenud tasemele, kus isegi füüsiline töö Raadi mõisa 'rohumaadel' ei tundu halb. 2 tundi möödusid kive korjates.

Viimane koolinädal. Siis veel keelepraktika, almanahh ja ongi suvi.

Eritades varasuvist külmetust ninast,
Teie Aradia.