I'm after tranquillity

Isegi kui seda oli vaid korraks, oli see parim tunne.

Kui oleks neljapäev, saaksin halda, et elan oma mõtetega veel nädalavahetuses. Kuid kuna on ikkagi veel Esmaspäev, siis ei tundugi halamine sellel teemal nii erakordne.
Jah, nädalavahetus - rahapuudus, rohelised vaibad, Grete, Sonata Arctica, unetu öö ja üks kuradima unustamatu padi.
Ning kuna Pühapäev enam ammugi minu nädalavahetusse koos oma kohustuslike tööde ning õppimistega ei kuulu, siis möödus see päev enamasti omas mullis, mida ei suutnud pea keegi lõhkuda. Pühapäev, miks oled kaotanud oma võlu? Või mis kuradi võlust siin rääkida saab.. Pühapäev on vaid ettevalmistus siniseks esmaspäeaks.

Neljapäev 13.11.
Aitäh, V., et nõustused minuga Pange teed jooma tulema, isegi siis, kui mina suurema osa teest ära jõin. Ma nautisin seda tõesti. I would really like to do that again sometime.
Ning Onu M., kes hilisele kellaajale vaatamata jäi nõusse minuga kõige lollakamat filmi vaatama minema ning peale meeltnüristavat kogemust mind koju 'transportima'.

Klaver.
Kuradima kaunis pill..
Oh, oskaks ma vaid seda pilli panna tegema neid hääli, mida ma soovin.
Ühesõnaga klaveritund möödus hämmastavalt kiiresti. Ning esmakordselt lubas õpetaja hakata minuga võtma läbi neid laule, mida ma ise soovin mängida. Ning muidugi oli mul esimese asjana kohe Sonata Arctica- Tallulah kaasas, kuid see osutus minu veel treenimata mõistusele liiga raskeks. Ning isegi Nightwish- Nemo jäi mängust välja. Oh, why do I suck so bad? Kuid lootus ei olnud veel kadunud - üks, minu arust, kaunimaid lugusid "Meil Aia Äärne Tänavas" läks loosi. Ilus, ilus meloodia. Kuid minu süntesaator kõlab ikka veel liiga tehislikult, vaatamata igasugustele nupuvajutustele ja asjadele.
Tekib tunne nagu ma oleks 50 aastat vanem ning püüaks aru saada kuidas telekapuldilt volüümi-nuppu leida, ilma, et telekas vale nupulevajutusega plahvataks.
Kunagi.. Kunagi mängin ma teile kõik need laulud ette.

Muusika saatel lenneldes,
teie Aradia.