Protege moi

Peale vägagi meeleolukat nädalavahetust, millest ei tahaks lahkudagi, on koolinädala pinged ning kohustused kaotanud oma reaalsustunde. Püüaks need kiiresti ning võimalikult vähese vaevaga õlult saada ning võimalikult ruttu koju jõuda, et veeta õhtu täielikult omas mullis, segatuna mittemillesti peale muusika ja oma mõtete. Nautida paari päeva vabadust, seda vähekest, mis on õnneks antud.

Viimased nädalad on olnud võrdlemisi vastuolulised. Just minu otsustamisvõime koha pealt. Segane on see asi, seda ma osakan öelda. Täpselt nagu Onu M. selle kokku võttis: Kuidas öelda, kui mõtted on kurvad, kuid suul on naeratus? Imelik, kuid nii see on.

Reedene üritus vanas Pärmivabrikus, mis kandis uhket nime Metal Attack, osutus üpriski nauditavaks, siiski olid hoone enda ning muusika kvaliteet vägagi suure küsimärgi all. Kui välja arvata laest õrnalt alla sadav krohv ning vägagi ebatasased põrandapinnad, mis otsustasid kaduda just hetkedel, kui tasakaaluhäired sagenesid halva nähtavuse tõttu. Ärge palun pange suurte aukude peale suuri värvilisi vaipu! See ei aita kaasa ei inimeste tähelepanuvõimele, tajule ega ka siseinterjöörile.
Oli hea meenutades kuulata URT'i, kuna just seda bändi viidi mind kuulama, kui minu juuksed olid veel suurest värvimisest priid ning minu seljas ilutses ilus valge sulejope. Ma olin too õhtu eriline. Ei olnudki nii ammu.
Üllataval kombel leidsin ka, et Iron Cobra on oma bändimeeste noorusele vaatamata üpriski kuulatav.

Protect me from what I want.
Ilusat õhtut,
Maret.