I have a life

Picture By: http://alanlathwell.deviantart.com/

Väideti, et mul on elu. Wooh.. See on hea, ma loodan. Ühesõnaga eelmine nädal oli üpriski pöörane. Hämmastav, kuidas ma ära elasin vähem kui viie tunni magamisega päevas. Mõne puhul on see luksus, kuid mina, kes on harjunud vähemalt kuue tunni magamisega ennast hellitama, siis on see üpriski suur katsumus. Kuid pole muret, täiesti elus, ning vajalikud uurimus- ja kontrolltööd said tehtud. Siinkohal saadakasin aga kirjanduse ja muusikaajaloo õpetaja sügavalt aanusesse, kuna nende ajuvabadus, mis ei tohiks õpilaste väga vastuvõtva mõistuse juures nende näos asuvast suurimast avausest välja voolata, seda ikkagi teeb. Oh kuis ma jumaldan neid tunde. Kirjandusperiood annab lootust, et ta peagi lõppeb, ühesõnaga on võimalus, et saan hakata lugema raamatuid, mis mulle tegelikult huvi pakuvad. 'Klassikud', nagu "Mäeküla piimamees", seda ei tee.

Kool nagu kool ikka.

Kolmapäeval ning reedel toimusid Uku poolt läbi viidud DnD mängud. Lootust on, et teatud aja pärast ma niiväga selles mängus sakkima ei saa. Mängin üht wannabe-assassini, kes tänu minu suutmatusele midagi välja mõelda on ilma minevikuta. Ta sai reedel nn. Edgar Savisaarega võideldes surma. Kuid nagu Vahur ütles: "A plot-convenient revival is always possible", siis päästis mind üks preester. Võin täpse sõnastusega mööda panna, kuid mõte jääb samaks.

Õhtul sain kokku O.-ga. Rokiklubi poole kõndides rääkis ta mulle mitmetest oma tegevustest, mille üle ta uhke ei ole ning mis on talle tõelist sitta kaela toonud. Pika jutu järel küsis ta minult, et miks näen välja nii kuri. Sain talle nördimusega vastata vaid, et leian, et ta on idioot. Ta tunnistas seda isegi, kuid arvan, et ta ei saanud sellele väga pihta. Järgnevad seletused ning 'pihtimused' rokiklubis tõid veelgi enam selgust fakti, et tema mõistus on tema keha arengust umbes 3-4 aasta võrra maas. Tema otsustusvõime ning enesekindlus on umbes 16-aastase tasemel. Ning ta prioriteedid on väga-väga kõikuvad.

Sattusin Kuutsemäele. Sinna sõites tekkis aknast välja vaadates teatud vasikavaimustus. Talvine Otepää loodus on kaunis, tõesti kaunis. Kohale jõudes teadsin täpselt, mida teha - Võimalikult ruttu eemale saada igasugustest vahenditest, mis oleks mind kohustanud mööda mäge alla sõitma minema. Võitlesin välja endale fotokaamera kasutamisõiguse ning hale-naljakad kukkuvad inimesed suuskadel ning lumelaudadel olid minu tabada.

Laupäeval ma vaid jälgisin. Jälgisin inimesi, nende tegevust, nende ütlusi, näoilmeid, kõike. Enim jäid silma kaks tüdrukut ning üks poiss.
Esimene tüdruk püüdis iga hinna eest kõigile meeldida. Armas naeratus siin, õlle pakkumine võhivõõrale seal. Sügavad silmavaated ning itsitavad ning liig-palju vihjeid andvad pilgud. Jah, olen kahtlustav, kuid on hämmastav, kuidas meessoost isikud sellele automaatselt allusid.
Teine tüdruk tegid sääsest elevandi. Ühesõnaga iga kallistus kuhugi mujale, kui talle, muutus suhtekriisiks. Temperament - it gives and it takes. Kui kallim vingumisele ei allu on alati olemas muud mehed olgu nad siis ka lagritsa-lõhnalist kleepuvtd likööri joovad paksud karvased vanamehed.
Kolmas, ainuke meessoost isik, jäi silma selle aasta halvima pick-up line'iga. Aasta alles algas, kuid usun, et võin südamerahuga ära anda halvima pick-up line'i auhinna sellele tundmatule tüübile. Koomiline olukord juhtus vetsujärjekorras seistes. Nimetame tundmatut noormeest järgnevalt Vambolaks. Vambola kõnnib vetsu poole, kui järsku peatus minu kõrval ning jäi mind võrlemisi kahtlase pilguga puurima. "Jah?" Küsisin ma. "Ei ma niisama ootan vetsujärjekorras, kuid mul läks kohe vetsu-vajadus ära, kui ma sind nägin." ... Ma põgenesin.
http://www.linesthataregood.com/lame.html
Äkki leiate endalegi ühe või mitu..

... ,
Teie Aradia.